Nõustamisega, lastelaagrites teiste lastega koosolemisega.
Laagrilaste tagasiside
«Ma tunnen ennast kuidagi vabamana ja avatumana. Ma ei oleks iial osanud arvata, et mul nii palju kergem võib olla. Rääkimine teiste noortega, kellel on samasugune raske kaotus läbi elatud, on hea. Hea sellepärast, et sa tunned, et sa ei ole üksi. Tead, et on olemas teisi kellel on raske. Ja üheskoos rääkimine aitab sellest kiiremini ja valutumalt üle saada.
Mul ei ole enam raske ja valus, kui ma oma vennast mõtlen. Olen õppinud mälestustest kinni hoidma ja selle üle rõõmu tundma, et mul oli nii tore suurem vend.
Sellest laagrist olen ma saanud ka julgust juurde. Ma ei karda oma mõtteid avada teistele inimestele. Ma ei häbene ka nutta, kui mul on raske, sest nutmine leevendab valu.» - Triin, 15 a.
«Siin laagris sain ma nutta, naerda, tunda kurbust ja rõõmu. Ma näen oma elu hoopis mõtterikkamana ja ma ei peida enam oma tundeid teiste eest, vaid mõtlen, et alati on olemas inimene, kellele sa midagi tähendad ja kes su mured ära kuulab- see inimene tuleb ainult üles leida. Ma sain sellest laagrist nii palju abi, et ma võin öelda rahuliku südamega – see laagrinädal oli ilusaim nädal minu elus.» - Jaana, 13 a.
«See on ikka hea, et on, kus saab ennast välja elada ning ei pea enda mõtteid ja tundeid elu eest varjama ja alla suruma. Selliseid laagreid võiks olla rohkem.» - Kaarel, 16 a.
«Olen palju rõõmsameelsem. Rõõmsa meele sain just siit laagrist.» - Kasper, 11 a.
«Minu jaoks oli see laager peaaegu unistus. Ma pole kunagi korraga tundnud nii palju kurbust ja rõõmu ühel ajal. Kui me eile tüdrukutega rääkisime, sain aru, et kõige rohkem hakkangi puudust tundma sellest mõistmise õhkkonnast.» - Riina, 13 a.
«Väga hea on see,et siin saab inimesi usaldada. Ometi tunnen kõiki alles nädala. Olen uuesti hakanud otsima armastust, usaldust ja kaitset, mis oleks enne olnud mõeldamatu.» - Astrid 14 a.
«Meeldis grupitöö, kus sai oma murest rääkida.» - Marko, 12 a.
«Suvelaagris meeldis mull jalgrattaga sõita ja savist asju teha. Krupitöö meeldis ka väga sest, et seal sai oma mured välja rääkida. Ma soovitan kõigile kel ema või isa surnud. Siin on lõbus ja hea. Grupijuhid on ka lõbusad see on kõige parem laager kus ma käinud olen. Soovitan kõigile. Proovige järele.» - Lauri, 9 a.
«Ma poleks kunagi arvanud, et lihtsalt tühipaljast rääkimisest võib nii kergeks minna.» - Kaupo, 15 a.
«Olen endast ja elust paremal arvamusel.» - Kerti, 11 a.
«Ma olen saanud siin ennast väljendada teadmisega, et inimesed, kes mind kuulavad, mõistavad mind. Arvan, et ilma selle laagrita oleks ma praegu väga kibestunud ja endasse sulgunud, aga praegu julgen öelda, et see pole nii. Sellest laagrist on olnud väga palju abi.» - Anu, 15 a.
«Andis päris palju jõudu, et vastu panna.» - Valdur, 16 a.
«Ma võin vanduda, et sellest laagrist on palju kasu. Siin on palju lõbusaid tegevusi, võid leida mitmeid sõpru ja grupitöö polegi tegelikult nii hull, kui tundub. Alguses olin minagi veidi pelglik selle laagri suhtes, et see võib välja kujuneda „mase-laagriks“, aga see pole üldse nii. Ühesõnaga, mina seda laagrisse tulekut ei kahetse ja tuleksin igal juhul tagasi, kui vaid võimalus oleks. Naudi seda laagrit iga hinnaga, see on tõesti hea!» - Tütarlaps, 13 a.
«See laager on loonud tunde, et kui juhtub midagi rasket, siis on alati olemas keegi, kes on valmis sind aitama ja toetama.» - Andrus, 16 a.
«Meeldis, et grupitöö ajal sai korvi mängida, sest siis oli lihtsam rääkida.» - Jaanus, 15 a.
«Õppisin kuulama, teise inimese tunnetega arvestama, end rohkem avama.» - Eva, 14 a.
«Mäletan nagu läbi une, milline ma olin, kui siia tulin. Ikka nagu tavaline tüdruk. Kui on võimalik olla tavaline, kui su ema on surnud. Siis arvasin, et olen teistsugune kui teised ja mitte keegi ei mõista mind. Ja nii teistsugune ma olla ei tahtnud.
Loomulikult polnud ma eriti palju rääkinud oma ema surmast. Arvasin, et nii kui suu sel teemal lahti teen, hakkan nutma nii et Emajõgi üle kallaste tuleb. Tulin laagrisse mingi eelarvamusega, et nüüd patsutatakse mulle õlale ja haletsetakse: " Vaene laps! Sul on ema surnud. Nuta!" Tegelikult see nii polnud. Oli hoopis kohutavalt äge. Nutma hakkasin küll aga see oli kudagi nii hea. Nii tore oli mulle mõistmine, et ma polegi nii teistsugune, sest on samasuguse sündmuse üleelanud lapsi. Lihtsalt tore oli ise rääkida ja teisi kuulata. Sellest muutusid kindlasti ka minu suhted. Eelkõige iseendaga. Olin kuidagi rahulikum ja kindlam. Meeldisin endale rohkem. Mul oli hea meel, et julgesin rääkida ema surmast ja julgen praegugi. ( Kui päris aus olla siis mulle isegi meeldib sellest rääkida). Muutusid ka suhted teistega. Olin kodus kuidagi rahulikum ja sain teistega paremini läbi. Ilmaasjata ikka röökima ei pistnud ja tähtsusetud asjd ei käinud ka enam närvidele. Ka sõpradega läbisaamine muutus kuidagi vabamaks.
Mõtlen ikka vahel, kuidas mul vedas, et just mina siia laagrisse juhtusin tulema. Eestis on ju veel lapsi, kes on kaotanud oma lähedase inimese. Olen õnnelik, et mina siia juhtusin. Samas on mul neist teistest veidi kahju ka. Kas nad üldse teavadki, et selline laager on olemas? Ma ei tea. Mina varem ei teadnud, kuid tore, et nüüd tean.
Tore, et sain kokku nende inimestega. Tunnen kuidagi, et see laager on eriti soe. Kõik suhtuvad kõigisse erilise hoole ja armastusega, kõik hoiavad kokku ja keegi ei tundu olevat üleliigne.
Need, kes selle laagri kinni maksid olid ikka toredad küll.» - Reelika, 15 a.
Lisame siia varsti rohkem materjali...