Tere!
Kool on alanud üsna traagiliselt. Eile õhtul sõitis purjus veoautojuht valel pool maanteed üsna minu kodu lähedal otsa kahele tüdrukule. Üks on Luise ja teine Diana. Luise viidi koomaseisundis samal õhtul Tallinnasse, Dianal olid ainult põrutused ja peahaav ja ta jäi siia haiglasse, aga välja teda nii ruttu ei lasta. Täna hommikul Luise suri. Ta oli minust klass allpool (8c), aga me olime kunagi koos ühes lasteaiarühmas ja mängisime ka hästi tihti koos. Käisime ka samas algkoolis. Viimastel aastatel pole me väga palju suhelnud, aga siiski saime hästi läbi. See on mu esimene kokkupuude surmaga ja see ei ole ikka veel kohale jõudnud. Ta oli üks parimaid inimesi, keda tean. Hästi armas, alati heas tujus, sõbralik ja lahke. Seetõttu oligi tee äärde kogunenud palju küünlaid ja lilli (mina viisin valge roosi). Tema isa näitas mulle, kuhu kohta ta täpselt lamama jäi (jalad kraavis ja pea tee ääres, isegi peajälg oli veel näha) ning täpselt sinna ma oma roosi panin. Ta isa karjus alguses, et tapab autojuhi ära ning hiljem ütles rahunedes minu isale: "See on mõrv".
Diana muidugi sellest ei tea. Ta pidi olema üleni sidemetes ja kiilakas (peaoperatsioon). Ning ta ei saa rääkida. Diana kuulutati eelmisel aastal kooli moeshowl parimaks modelliks. Jube asja juures on see, et üsna tihti lähen ma koolist koju minnes peatus varem maha ja kõnnin mööda sedasama maanteed. Nüüd enam mitte. See näitas, et meist kõigiga võib juhtuda hirmsaid asju igal ajal. Keegi pole kaitstud. Juunikuus hukkus samuti autoõnnetuses üks mu sõbranna tuttav Anneli, kes oli ainult 24 aastat vana ja kellel oli kolmeaastane tütar, kes õnneks endale väga hea võõrasema sai. Nii Luise kui ka Diana parimal sõbrannal Annikal (minu endisel naabril) on praegu väga raske ning me peame teda väga palju toetama. Tema ning ta õde on mulle telefonis nii palju informatsiooni andnud, et mul on tunne, nagu oleksin ise seal viibinud. Iga asi pidi millekski hea olema, kuigi antud juhul ma seda küll ei arva.
Elu on kohutavalt ebaõiglane. Luise oleks kuu aja pärast saanud 15.
K. Haapsalust
Usun, et kõik lugejad tunnevad koos meiega kaasa Luise vanematele ja jätavad mõttes Luise hukkumispaika lille või küünla. Raske on ka kõigil tüdruku klassikaaslastel ja sõpradel. Leidub lapsi, kelle elu- ja mõtteviisi võib selline löök aastateks raskemeelseks muuta. Küsime psühhoterapeut MAIRE RIISILT, kas Eestis leidub kohta, kust võiksid leinamuredes noored abi otsida?
Maire Riis:
Arvan samuti nagu K., et lastega juhtuvad õnnetused ei ole millekski head. Lähedase surm on valus ka väga tugeva iseloomuga täiskasvanutele, kuid lapse surm - eriti vägivaldne, kellegi pahast tahtest tekitatu - võib tekitada eakaaslastele hingetrauma pikkadeks aastateks, vahel koguni terveks eluks... Iga inimene on erinev - mõned nn. "võilillelapsed" näivad viletsatest elutingimustest ja kõigist raskustest välja tulevat tervena, kuid mõnedel võivad tekkida tõsised tervisehäired - nii vaimsed kui kehalised - , mõni laps muutub ema või isa kaotades agressiivseks, mõni hakkab tarvitama alkoholi ja uimasteid ja satub "kurjale teele". Rootslased on uurinud, kuidas mõned "võilillelapsed" on vaatamata traumadele siiski säilitanud elujõu ja optimismi, - selgub, et neil lastel on läheduses olnud VÄHEMALT ÜKS INIMENE, keda usaldada, kellele toetuda.
1994. aastal, parvlaev Estonia katastroofi ajal, olin psühhoterapeudina valves ja tundsin oma abitust, kui pidin rahustama ja lohutama paljusid, teiste hulgas üht väikest last, kes teadis, et tema ema oli "selles laevas, mis keset ööd ümber läks". Midagi sellist polnud Eestis enne juhtunud ja puudus igasugune ettevalmistus kriisiabiks. Meile tulid appi paljud välismaa asjatundjad - kõige rohkem õppisime norralastelt, rootslastelt ja taanlastelt. Rootsi lasteorganisatsioon Rädda Barnen aitas meil käivitada ka laste jaoks kriisiabi toetusgruppe. Kogusime rühmadesse lapsed, kelle lähedased olid hukkunud, teades, et hingevalus mõistavad üksteist kõige paremini need, kes on samasugust õnnetust kogunud. Peamine on see, et leinaja ei tunneks end mahajäetuna, vaid mõistaks: ma ei ole ainus, kellega selline õnnetus on juhtunud!
Sama põhimõte on tähtis ka praeguse laste ja noorte kriisiprogrammi töös. Kuigi enamal jaol meist on ilus lapsepõlv, leidub kõikjal ka selliseid lapsi, kelle vanemad on hukkunud autoõnnetuses, teinud suitsiidi, mõrvatud, surnud ravimatu haiguse tõttu, ning paljud ei leia hingerahu õe, venna, sõbra või klassikaaslase surma tõttu. Sageli muutuvad leinavas peres suhted hapraks: igaüks süveneb oma kaotusvalusse ega märka enda kõrval teisi.
Meie kriisiprogrammi raames toimuvad alates 1995. aastast laste ja noorte leinatoetuslaagrid. Nüüdseks on meie laagritest läbi käinud 300 last. Eksib see, kes arvab, et tegemist on kurbade üritustega: nendes laagrites toimuvad diskod, karnevalid, matkad ja spordivõistlused nagu tavalistes lastelaagrites, erinevus on ainult selles, et kogenud psühholoogide ja pedagoogide abiga õpitakse üle saama oma hingetraumadest, ületama tumedaid hirme ja teiste omasugustega muresid jagama. Ühesõnaga: õpitakse ise enesega toime tulema. Kahtlemata ei saa ükski psühholoog või pedagoog olla lapse jaoks parem ja lähedasem kui oma ema või isa - kuid psühholoogile kõneldakse tihti selliseidki asju, mida kodustele rääkida ei julgetaks. Igaüks teab, kui kergeks võib enesetunne minna, kui oled mingi raske probleemi südamelt ära rääkinud. Mõnikord aga ei leia lihtsalt sõnu, liiati leidub neidki, kellel pole kombekski pikalt kõnelda - neid aitab tihti jalule tõusta kas või teiste ärakuulamine.
Katkine sõrm või väljaväänatud põlv torkavad silma ja neid on kerge terveks teha, hingehaavad, millele tähelepanu ei pöörata, võivad aina kasvada ja vaevata elu lõpuni.
Niisiis: kui su sõber, naaber või klassikaaslane kannab hingel rasket leinavalu, siis võiksid soovitada tal kontakti võtta:
K-le ja ta sõbrataridele soovitaksin hingevalust ülesaamiseks üksteisega oma murest kõnelda ja ka Luise vanemaid toetada oma heade sõnade ja meenutustega.
Maire Riisiga vestles Leelo Tungal.