Artikkel ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu”, 2014
TEKST: Ulvi Tüllinen.
Lapsele ei saa olla midagi valusamat, kui vanema surm, sest ema või isa kaotus viib lapselt kõige olulisema – turvatunde. Kuidas saab
vanem aidata oma last sellises keerulises olukorras, kui tal endalgi pind jalge alt kadumas?
Ulla(45) tütar Stiina (6, nimed muudetud) oli aasta ja viie kuune, kui Ulla mees ootamatult suri. Suur ja tugev mees hakkas parajasti ühel tavalisel argipäeval kodus köögi poole minema, kui kukkus järsku pikali ja hakkas oksendama vereklompe. „Tormasin, laps süles, vaatama, mis juhtus. Õõvastavat pilti nähes haarasin telefoni, et helistada kiirabisse. Siis jooksin laps ühes, telefon teises käes, naabrite ukse taha, et neilt abi paluda. Samal ajal käskis kiirabi telefoni teel valvata meest, et ta selili ei keeraks, kuna see toonuks kaasa lämbumisohu. Mees oli põrandal meelemärkuseta, ümberringi veri. Laps mu süles oli täielikus hüsteerias ja röökis, kuid jätta teda kuhugi polnud. See oli kohutav,“ meenutab Ulla 5-aasta tagust hetke, mis ei taha siiamaani kuidagi ta mälupildist kustuda.
See jäigi lapsele viimaseks kohtumiseks isaga. Kui Ulla järgmisel päeval oma elukaaslast haiglasse vaatama läks, oli Ülari juba intensiivravi osakonda viidud ja enam rääkida ei saanud. Ainult pisar veeres ta vasakust silmanurgast, kui naine palatist lahkus. Päev hiljem teda enam ei olnud.
Ehkki Ulla usub, et mees ise aimas oma terviseprobleemide tõsidust, tuli see naisele täiesti ootamatult. „Ta oli minu teada täiesti terve inimene. Sportis, sõitis jalgrattaga. Ma ei olnud selleks absoluutselt valmis. Justkui oleks ta kiirteel liiklusõnnetuses ootamatult hukkunud. Ju ta tahtis mind säästa...“, ohkab Ulla. Naise jaoks muutis juhtunu eriti traagiliseks see, et elu katkes just kõige ilusamal hetkel, kui kõik pidi olema alles ees. Nad olid Ülariga teinud plaane – pidada koos oma juubeleid, saada veel üks laps... Kuid hetkega muutus kõik. Unistused purunesid, laps ja ema jäid ilma kõige kallimast.
Ulla, kes oli veel lapsehoolduspuhkusel, pidi minema päevapealt tagasi tööle, et ennast ja last toita, sest sääste ei olnud nad jõudnud koguda. Leinamiseks Ullal aega ei jäänud, sest algas „orav rattas“ elu – laps lasteaeda, ise tööle, siis poodi, seejärel lasteaeda ja õhtul puruväsinult koju. Nii päevast päeva. Last polnud kusagile jätta kasvõi paariks tunniks, sest Ulla enda vanemad elasid maal, mehe õed ja lapsed eelmisest abielust hoidsid tast eemale, pidades Ullat „patuseks naiseks“, kes oli abielumehe pere juurest „ära meelitanud“. Ainsad Ulla mehepoolsed sugulased, kes Ullast ja Stiinast hoolisid – mehe vanemad, surid üsna varsti peale Ülari surma. Nii ei jäänud lapsele isa poolt ühtki lähedast.
Mälupilt, mis ei kustu
Ulla tundis peale mehe surma enesel suurt süüd lasuvat, kuna ei teadnud, kuida sellises olukorras lapsega käituda, kuidas talle abiks olla nii, et talle isa surma nägemisest eluaegset traumat ei jääks. Ehkki tütar on öelnud, et ta isa kukkumist ja põrandal vereloigus lebamist enam ei mäleta, kardab Ulla, et see on kuhugi tema sisemusse sügavale talletunud ja ühel hetkel võib see valusalt pinnale kerkida.
Vaevu pooleteiseaastane Stiina muutus peale isa surma hoopis teistsuguseks lapseks. „Varem alati naerusuise lapse pilk oli nüüd kurb ja hajevil, selles oli kogu aeg sõnatu küsimus issi kohta,“ meenutab Ulla. Veel pikka aega läks tüdrukuke igal õhtul emme-issi voodi juurde, tõstis tekiääre üles ja kehitas õlgu, justkui arutledes: „Kus issi on?“ Selles kohas, kus isa tol viimasel kodusoleku päeval maha kukkus, ta alati peatus hetkeks, kehitas õlgu ja ütles: „Ai-ai, issi kukku“. See oli tema kehakeele küsimus emmele, kuhu issi läks? Ulla läks tütrega maale ema juurde kord nädalaks, kord paariks, et laps hirmsa mälupildi unustaks, kuid ka see ei aidanud. Koju tulles läks tütar taas samasse kohta ja ütles: „Ai-ai, issi kukku“.
Traumaterapeudi, laste leinalaagrite korraldaja Maire Riisi sõnul on antud juhtumi puhul tegemist väga keerulise olukorraga, sest kui väike laps näeb pealt oma lähedase inimese traagilist surma, põhjustab see talle trauma, mis ei pruugi jääda küll emotsionaalsesse mällu, küll aga võib talletuda kehamällu ja hakata mõjutama inimest alles aastaid hiljem. „Tihti käitume me teatud olukordades meile eneselegi mõistetamatul viisil. See kõik tulenebki sellest, et meie elus on aset leidnud trauma, mis on jäänud peale sündmust käsitlemata,“ selgitab Riis, kes on tegelenud laste traumateraapiaga juba Estonia hukust saadik.
Antud juhtumi teeb Riisi sõnul eriti keeruliseks see, et lapse emale ei jäänud peale mehe surma ühtegi lähedast inimest, kes oleks olnud talle toeks. „Millises seisus on peale sellist üleelamist lapse kõrvale jäänud lapsevanem ise, kas partneri kaotanu ise leiab endas jõudu ja aega leinamiseks, kas ja kuidas ta suudab lapsele tuge pakkuda, aga ka see, kui palju on toeks teised sugulased ja lähedased – kõik see mõjutab last.“ Sageli võib Riisi sõnul juhtuda, et üksi jäänud lapsevanem võib muutuda ise depressiivseks ja ei suuda lapsele toeks olla ning koduse emotsionaalse õhkkonna järsk muutus võib tõsiselt raputada lapse senist turvalist maailma.
Ullalgi oli peale mehe surma väga keeruline aeg. Ainus, mis teda kõige sügavamasse musta auku kukkumast hoidis, oligi laps. „Tema ongi olnud minu elu mõte kõik need viimased aastad,“ tunnistab Ulla. Muremõtted pole aga päris kadunud Ulla peast siiamaani – hirm tuleviku ja hakkamasaamise, lapsele isa surmast tekkinud trauma ja enda tunnete pärast. Nutt tikkus peale kogu aeg, tööl ja lapse nähes ta nutta ei tihanud, kuid kui üksi jäi, lahistas seni, kuni taas kergem hakkas.
Kuidas rääkida surmast?
Mis tähendab üldse leinamine, jõudis Ullale pärale alles aasta tagasi, kui ta otsustas aja maha võtta ja töölt ära tulla. „Sain ühtäkki aru, et lapsele on vaja vähemalt ühte elus ja tervet vanemat. Lapsel oli tekkinud paaniline hirm, et äkki suren mina ka ära. Ta oli mulle mitu korda öelnud, et on ju, emme, sina ei sure,“ räägib Ulla.
Alguses peale mehe surma vältis Ulla lapsega isa surmast rääkimist. Ta käis tütrega surnuaial nagu peenramaal. „Riisusime, istutasime koos lilli, ma ei öelnud talle kordagi, et siia on issi maetud.“ Siis aga suri ära nende koer. Algul ei julgenud Ulla seda tütrele öeldagi. Kartis, et üks kaotus teise otsa paiskab lapse tundemaailma päris segi ja ütles, et kutsu läks metsa. Aga laps ei leppinud sellega ja lõpuks tuli Ullal viia tütar metsa, et näidata, kuhu koer on maetud. Stiina arvas, et võiks ju kutsu välja kaevata ja vaadata, mismoodi ta seal tudub. Tol hetkel mõistiski Ulla, kui oluline on lahkunuga hüvasti jätmine ja surmast ausalt rääkimine. Tal on tuline kahju, et Stiinal ei olnud võimalust isa matustel olla ja temaga vähemasti mõttes hüvasti jätta, sest Ülari tuhastati.
Praegu, kui Ulla isa, Stiina vanaisa, on väga raskes seisus, on Ulla mõelnud, et ta peaks hakkama last juba varakult surmaks ette valmistama, sest teab, et kõige traumeerivam on surm, mis külastab sind täiesti ootamatult. Nüüd on nad rääkinud tütrega omavahel nii jumalast, teispoolsusest kui hingede rändamisest. „Olen vahel öelnud, et on olemas inglid ja et äkki issi vaatab sind kusagilt ülevalt pilvede pealt. Kui aga oleme läinud koos tütrega surnuaiale, siis ta vaatab üles pilvede poole ja ütleb, et ta küll ei näe seal pilvede peal issit.“
Ulla teab, et surmast tuleb rääkida ja suremise kohta ei tohi valetada, kuid kuidas seda teha nii, et väike laps, kellel on aja kulgemisest täiesti teistsugune arusaam, kui täiskasvanutel, selle ees hirmu ei tunneks?
Maire Riisi kogemus näitab, et paljud täiskasvanud, soovides lapsi kaitsta, lohutavad end mõttega, et väikelaps ei saa aru ei surmast ega suremisest. Mõnel juhul väldivad nad teemal lapsega rääkimist, kuna neile näib, et hoolimata juhtunust tulevad lapsed päris hästi toime. Teistel juhtudel võib vältimine olla tingitud täiskasvanu abitustundest – nad ei tea, mida öelda, ega oska lapsele toetust ja abi pakkuda. „Nõnda võib ka hooliv lapsevanem või lasteaiaõpetaja jätta leinas lapse üksi suurde segadusse, mida kaotus kaasa toob,“ lausub Riis. „Kuid vaikimine ei aita last, vaid võtab talt ära võimaluse oma leina kellegagi jagada.“
Surmast rääkides ei tohi Riisi sõnul karta kasutada sõna „surm“. Surma võib selgitada läbi mitte-elamise: kui inimene elab, siis ta sööb, jookseb, naerab, hingab, tema süda lööb. Kui inimene sureb, siis tema keha lakkab töötamast, mis tähendab, et ta ei saa enam hingata, süüa, rääkida. Ta ei saa ei mõelda ega tunda. Oluline on rõhutada, et surnu ei tunne valu.
Paljud vanemad leiavad Riisi sõnul lohutust sellest, kui saavad rääkida ka hingest või öelda, et surnust saab ingel. Mõni vanem piirdub vaid surma vaimsest poolest rääkimisega., kuid oluline on rääkida ka surma füüsilisest poolest, muidu ei saa laps aru, et see, kes suri, ei saa enam tagasi tulla ega ellu ärgata.
„Väikelaps mõistab taevasse minekut sõnasõnalises tähenduses ja võib esitada väga palju küsimusi: kuidas lahkunu taevas süüa saab, kes tema eest hoolitseb, kuidas ta sealt alla ei kuku, kas me saame teda näha, kui lennukiga sõidame jne,“ selgitab Riis. Selgitades seda, mis surnu kehast saab (pannakse kirstuga mulla alla), tuleb Riisi sõnul lapsel aidata aru saada ka sellest, kuidas saab inimene olla kahes kohas korraga – mulla all ja taevas pilve peal. Kehast ja hingest sobib rääkida läbi konkreetse kujutluse. Näiteks kuidas kookonist koorub liblikas: liblikas (hing) lendab taevasse ja kookoni tühi kest (keha) jääb maha.
Rääkimisel soovitab Riis eelistada lihtsust ja tõde. „Täiskasvanu peab arvestama, et väikelapsed mõistavad asju väga konkreetselt. Lapsele tuleb seletada kindlasti ka seda, mis oli surma põhjus.“
Laps ei mõista veel, mida surm tähendab
Tookord, peale mehe surma, tundis Ulla end nii saamatuna tütrele issist ja surmast rääkides, et läks abi otsima perenõustaja juurde. Nõustajalt küsis Ulla tol korral ka seda, et kuidas on mõistlikum käituda, kas näidata lapsele issi pilti ja rääkida temast või lasta tal unustada. Psühholoog soovitas tal proovida nii ühte kui teist varianti.
Ulla ongi proovinud mõlemat - vahel paneb ta pildid silme alt ära ja teinekord võtab jälle välja ja räägib tütrele isast – mälestusi nende kolme aastasest kooselust ja sellest, kuidas issi tütart hoidis ja armastas. „Sa oled suure armastuse vili, sa olid väga-väga oodatud. Usun, et see suur armastus annab sulle terveks eluks jõudu,“ on Ulla tütrele mitmeid kordi öelnud. See teadmine annab talle endalegi jõudu edasi elada.
Isa piltide vaatamine on aga Stiinat nii mõnigi kord aga segadusse ajanud. Pärast seda on ta näinud mõnda issi sarnast meest kas siis tänaval või telekas ja küsib siis täiesti ootamatult: „Emme, miks ta meid maha jättis?“ Kui Ulla üritab selgitada, et see ei ole issi, see on lihtsalt sarnane inimene, ei taha tüdruk seda uskuda, vaid loodab ikka edasi, et äkki issi on elus ja tuleb tagasi.
Ulla arvates ei tee tütar veel päris vahet, mis on surm, mis on ära minemine, ehkki ta on seletanud lapsele mitmeid kordi, et kui inimene sureb, siis ta ei tule enam kunagi tagasi. Mille peale Stiina ükskord ütles: „Tuleb küll tagasi. Siis kui meie ära sureme, siis me saame ju issiga kokku jälle“.“
Maire Riisi sõnul ei ole laste jaoks piir suremise ja lihtsalt äraminemise vahel veel päris selge. Nende meelest on surm justkui ajutine nähtus: me elame, sureme ja elame jälle. Väikelapsed võivad küll kasutada sõna „surm”, kuid nad ei mõista täielikult selle tähendust. Lapsed annavad oma küsimustega märku, et nad ei saa aru surma lõplikkusest: „Isa on juba nii kaua ära olnud. Millal ta tagasi tuleb? Ta lubas minuga palli mängida.”
Seetõttu peab Riisi sõnul täiskasvanu selgitustega ka üsna ettevaatlik olema. Näiteks lause „Albert kaotas oma ema.” võib panna väikese lapse teda taga otsima ja samas imestama, kuidas saab nii suurt inimest ära kaotada. Kõige tavalisem paralleel, mida täiskasvanud surma kirjeldamiseks toovad, on pikk või igavene uni. Sellise kirjelduse nõrkuseks on, et lastel võib tekkida hirm – kui nad lähevad ühel õhtul magama, siis ei ärka nad enam kunagi.
Ka see, kui öeldakse, et keegi sõitis kaugele reisile, ei lohuta ega aita last. „Last jääb piinama mure, miks teda maha jäeti ega öeldud isegi hüvasti. Samas võib laps jääda ootama, millal eemalviibija tagasi tuleb ning imestada, miks kõik nutavad, kui tegemist on üksnes reisiga,“ räägib Riis. Ta soovitab olla ettevaatlik ka selliste lausetega, nagu: „Vanaema suri, sest ta oli haige,” sest mõni laps võib sellest teha kaugeleulatuvaid järeldusi ning arvata, et iga haigus, ka külmetushaigus, on ohtlik ning temagi võib ära surra, kui ta haigestub. Kui haigus on surma põhjus, siis peab kindlasti kaasnema ka täpsem seletus (näiteks: väga raske haigus, arstid ei saanud teda enam terveks teha jm).
Väike laps võib veel mitu kuud hiljem pärida surnud inimese järele. Tema arusaamine, et too ei tule tagasi, saabub vähehaaval. Laps kogeb ikka ja jälle temale lähedase inimese puudumist oma igapäevases elus: „… issi surnud, issit pole; issi surnud, issit pole; emme siin”. Täiskasvanu saab aidata lapsel mõista, et surnu ei tule tagasi.
Kuidas vabaneda hirmudest?
Alles hiljuti lausus Stiina lasteaias hommikul ema ära saates: „Emme ära mine ära, ma tahan koos sinuga siin olla“ või siis kui Ulla pidi minema kodust ära ja laps jäi vanaema juurde, hakkas tütar nutma ning hoidis emast kramplikult kinni. „Ma näen, et tal on paaniline hirm, et võib ka minust ilma jääda“. Pisut rahustas tütart see, kui Ulla kinnitas iga kord hommikul lasteaiast lahkudes tütrele: „Ma tulen sulle õhtul järele.“ See tekitas temas kindlustunnet ja laps jäi rahulikult maha.
Maire Riisi sõnul on Stiina käitumine selles olukorras üsna tavapärane. „Väikesed lapsed võivad hakata kartma vanemast lahutamist. Nad nõuavad täiskasvanu pidevat tähelepanu, klammerduvad tema külge sõna otseses mõttes, käivad tal sabas, ronivad ööseks tema kaissu. Nad kardavad, et kui on vanemast lahus, siis juhtub kas nende enda või vanemaga midagi halba. Mõned lapsed ei suuda enam keskenduda mängimisele või muudele tegevustele, nad võivad tõmbuda teistest lastest eemale, tunduda osavõtmatud, rusutud ja kurvameelsed. Lapse lein võib avalduda ka sel moel, et ta käib toast tuppa ja otsib kadunut.“
Turvalisustunde seisukohalt on Riisi sõnul väga tähtis säilitada lapse elus igapäevased rutiinid, eriti need, mis on seotud söömise, puhkuse ja vaba aja harrastustega. Oluline on, et laps sööks korralikult ja puhkaks piisavalt. Lapsele peaks jätma võimaluse olla koos sõpradega, kes toetavad ja on talle tähtsad. Kui lapsed ei tea, mida oodata, siis hakkavad nad muretsema. Samuti soovitab ta vältida pereliikmete lahusolekuid. Vanem võiks teha lapsega koos midagi lihtsat ja meeldivat: lugeda raamatut, kuulata muusikat, jalutada jne. Lapsi võiks julgustada kirjutama päevikusse oma mõtteid ja tundeid.
Kindlasti peaks vanem olema tähelepanelik ja jälgima, et laps ei käituks agressiivselt või ennastkahjustavalt. Kui midagi sellist hakkab silma, peab lapsevanem panema kiiresti ja selgelt piiri. Kui selline käitumine süveneb, siis tuleks pöörduda abi saamiseks kindlasti spetsialisti poole. Kõigile, kes on läbi elanud trauma, soovitab Riis aga eelkõige teha läbi traumateraapia. „Aga kõige tähtsam on, et igal lapsel on vähemalt üks hooliv täiskasvanu, kes oskab lapsega rääkida ka neist asjust, mille jaoks sõnu on raske leida.“
Mõnikord on juba neidki hetki, kui Ulla tunneb, et on juba päris tubli ja vapper ja saab hakkama. Sealsamas on teine hetk selline, kui kurgus olev kurbus ei lase enam hingata, nii raske on olla. Eriti siis, kui laps küsib jälle isa kohta. Ta näeb, kuidas see last vaevab, sest ta tunneb end teistest erinevana. Tütar võtab ema kaela ümbert kinni ja küsib: „Emme, miks teistel lastel on issi, aga mul ei ole?“
Siis soovitab Maire Riis vastata Ullal oma tütrekesele R. Jaloneni Ja K. Luohi sõnadega raamatust „Tüdruk, puu ja taevalinnud“: „Kuid teatud viisil on ta alati olemas. Kui me mäletame teda, on ta meie mõtetes. Me saame temast rääkida, meenutada asju, mida koos tegime, mida ta ütles või tegi. Saame vaadata pilte ja jutustada lugusid, ikka ja jälle.“.
