Kuidas edasi elada, kui oled kaotanud lähedase inimese? Jaanika (15) ema suri kolm aastat tagasi vähki. Tema leidis abi leinatoetuslaagrist.

"Mu ema elas palju kauem kui talle aega lubati," räägib Jaanika. "Arstid tahtsid teda haiglasse panna, muretsesid, kuidas laps oma ema surma pealt vaatab. Aga mu isa arvas, et oleks palju hullem shokk, kui ühel päeval võõras inimene haiglast helistaks, et teda enam lihtsalt ei ole. Ema jäi koju ja väga tore, et see nii oli.

Tol ööl ärkasin kell kaksteist iseenesest üles. Tegin toaukse lahti, ukse taga seisis mu isa, kes nuttis ja ütles: "Ema ei ole enam, ema sai valudest lahti…" Kukkusin justkui suurde musta auku. Kuidas see võimalik on? Eluaeg on ta olnud ja äkki ei ole… Arvan, et esialgu inimene ei tahagi surmast aru saada, vaid sunnib endale ütlema: "See ei saa, ei tohi võimalik olla!"

Mu ema suri suvel, aga kui ma sügisel kooli läksin, teadsid sellest kõik. Õpetajad hakkasid minuga teismoodi käituma ja kaasõpilased tundsid, et on vaja kaastunnet avaldada. Kaastunde avaldamine oligi võibolla kõige hullem, sest inimene püüab hakkama saada, ja kogu aeg tuletatakse talle juhtunut meelde. Tekkis koguni tunne, et suri ju minu ema, mis teil sellest? Mõnikord tajusin kaastundeavalduste taga lihtsalt uudishimu, kuidas me isaga nüüd kahekesi hakkama saame…

Kõige raskem oli minu jaoks aeg, kui ma tegelikult taipasin, mis oli juhtunud. Esimene nädal oli väga udune ja pime. Peale matuseid ei olnud enam tunnet, et äkki ta tuleb veel kunagi tagasi — nägin ju ise, et pandi mulla alla. Lein ei kao kunagi ära, muutub vaid vaiksemaks. See aasta mu elust on justkui kadunud. Kuulasin kodus kurba muusikat ja nutsin, ei tahtnud ega osanud midagi teha. Õnneks on mul hästi tore klassijuhataja. Tema rääkis mulle, et on olemas oma lähedase inimese kaotanud lastele leinalaager, kus neist asjust räägitakse. Algul mõtlesin, et ma võin ju kodus ka omaette rääkida, see ei aita mitte midagi. Aga siis arvasin, et hullemaks enam ei saa minna, proovin ära.

Leinalaager — nutt läbi naeru

Kujutasin ette, et leinalaagris me nädal aega muudkui räägime, vahepeal magame ja sööme ja siis räägime jälle. Aga see oli võrratu koht, me mängisime, pidasime karnevale ja tegime teatrietendusi. Tekkis tunne, nagu oleksime suur perekond. Olen tuttavatele laagrist jutustades öelnud, et leinalaager ei ole mitte naer läbi nutu, vaid nutt läbi naeru. Rohkem ikka naerdi, kuigi keegi ei pannud pahaks, kui ka pisar põsele langes.

Kõige tähtsamad olid grupitunnid, mis tundusid algul tüütud ja igavad. Algul ma ainult kuulasin teisi, siis hakkasin ise rääkima. Ja läks järjest kergemaks. Seni ehk arvasid, et just sinul on kõige raskem. Aga kohates inimesi, kellel on mõlemad vanemad surnud ja või terve perekond hukkunud, tekib tunne, et mis sinul viga üldse on, teistel on palju hullem! Ma usun, et oma probleemidest rääkimine aitas kõiki, kes laagris olid.

Ma ei olnud lapsena surma kohta eriti küsinud. Surm tundus nii kaugel — teistel juhtub, kahju küll, aga meil on kõik korras. Kui siis juhtus, kartsime surmast rääkides isaga mõlemad teineteisele haiget teha. Kumbki mõtles salajas, et peab kahe eest tugev olema ja vaikis. Peale laagrit kadus selline suhtumine ära. Arvan, et kõik, kellel on lähedane inimene surnud, mõtlevad ka enda surmale. Mina mõtlen, et väga meeldiv on elada ja mitte millegi eest ei tahaks oma elu ära anda. Aga kui midagi peaks juhtuma, olen oma emale jälle lähemal. Iga inimene sureb kord, varem või hiljem, sellega peab lihtsalt leppima. Ma ei karda surma nii väga kui varem.

Unenägusid seoses emaga ei ole mul olnud. Öeldakse ju, et surnud inimest ei nähta unes. Ta on mu mälestuses hästi reibas ja lõbus. Ma ei taha mäletada seda ema, kes viimastel nädalatel tugitoolis nuttis, olen need mälust kaotanud. Ema surma-aastapäeval läheme koos isaga kindlasti ema hauale, räägime temaga juttu ja viime lilli.

Ära jää üksi

Kõige hullem on probleemidega üksijäämine, tean seda omast käest. Igaühel peaks olema vähemalt üks inimene, kes on alati tema jaoks olemas, valmis kuulama. See inimene tuleb lihtsalt üles leida. Kui südamesõpra ei ole, pöördu psühholoogi poole. Ei tohi iialgi arvata, et sa üksi oled. Kord sõitsin bussiga Tallinna ja minu kõrvale istus umbes 8-9 aastane tüdruk, kes sõitis oma vanavanemate juurde. Ta rääkis, et tema ema oli üle-eelmisel nädalal surnud ja ta läheb seda oma vanavanematele teatama, sest telefoni neil ei olnud. Ma kuulasin teda ja arvan, et ka temal hakkas parem.

Peale ema surma olen muutunud kuidagi täiskasvanumaks, ma ei ole mõtlemislaadilt 14-aastane laps. Kui enne mõtlesin ainult endale, siis nüüd on teised tähtsamad. Samal aastal, kui suri mu ema, surid ka mu vanaema ja väga kallis vanatädi. Küsisin endalt, mis tunne võib olla vanaisal, kes mattis lühikese aja jooksul oma tütre, abikaasa ja õe?

Laagris paluti meil kas joonistada pilt, kirjutada kiri või teha midagi isiklikku lähedasele inimesele, keda enam ei ole. Mina kirjutasin justkui kirja, aga lõpuks tuli luuletus välja! Osad inimesed peavad päevikut, mina kirjutan luuletusi, kui on raske. Mu luuletused on kurvemat laadi. Mõni võib mõelda, et issand jumal, kas ta juba sellest üle ei saa! Aga see on minu mood üle saada ja see aitab."

Lein ei kao kunagi ära, vaid muutub vaiksemaks.

Jaanika soovitus kaastunde avaldamiseks:

Inimene, kellele kaastunnet avaldatakse, tunneb vaistlikult, kas seda tehakse tõesti siiralt. Puhas uudishimu — mis juhtus? kuidas juhtus? on väga valus. Samas ei tohiks teha nägu, nagu ei oleks üldse midagi juhtunud. Tuleks öelda väike südamlik lause, näiteks: "Mul on kahju," ja see teema maha matta. Parimad sõbrad võiksid koos leinajaga hauale minna.

On lapsi, kellele on valesti seletatud, et surm on nagu magamaminek või pikk teekond. Aga unest ärgatakse ju üles ja reisilt tullakse tagasi. Laps peab teadma, et ta ei näe seda inimest enam kunagi. 

Head sõbrad! Seni oleme Suure vahetunni leheküljel kõnelnud rõõmsatest ja kergetest asjadest, kuid elus - ka noorte ja laste elus - on palju tõsiseid ja raskeid küsimusi, mis vajaksid samuti arutamist. Tahaksin, et K. kirja lugedes mõtleksite sellele, kui suur õnn on see, et meil on olemas sõbrad ja vanemad (olgugi neil vahel meie jaoks vähe aega), ning ka sellele, et samas on elu nii habras, et iga koosviibitud hetk võib olla viimane.

Tere!

Kool on alanud üsna traagiliselt. Eile õhtul sõitis purjus veoautojuht valel pool maanteed üsna minu kodu lähedal otsa kahele tüdrukule. Üks on Luise ja teine Diana. Luise viidi koomaseisundis samal õhtul Tallinnasse, Dianal olid ainult põrutused ja peahaav ja ta jäi siia haiglasse, aga välja teda nii ruttu ei lasta. Täna hommikul Luise suri. Ta oli minust klass allpool (8c), aga me olime kunagi koos ühes lasteaiarühmas ja mängisime ka hästi tihti koos. Käisime ka samas algkoolis. Viimastel aastatel pole me väga palju suhelnud, aga siiski saime hästi läbi. See on mu esimene kokkupuude surmaga ja see ei ole ikka veel kohale jõudnud. Ta oli üks parimaid inimesi, keda tean. Hästi armas, alati heas tujus, sõbralik ja lahke. Seetõttu oligi tee äärde kogunenud palju küünlaid ja lilli (mina viisin valge roosi). Tema isa näitas mulle, kuhu kohta ta täpselt lamama jäi (jalad kraavis ja pea tee ääres, isegi peajälg oli veel näha) ning täpselt sinna ma oma roosi panin. Ta isa karjus alguses, et tapab autojuhi ära ning hiljem ütles rahunedes minu isale: "See on mõrv".

Diana muidugi sellest ei tea. Ta pidi olema üleni sidemetes ja kiilakas (peaoperatsioon). Ning ta ei saa rääkida. Diana kuulutati eelmisel aastal kooli moeshowl parimaks modelliks. Jube asja juures on see, et üsna tihti lähen ma koolist koju minnes peatus varem maha ja kõnnin mööda sedasama maanteed. Nüüd enam mitte. See näitas, et meist kõigiga võib juhtuda hirmsaid asju igal ajal. Keegi pole kaitstud. Juunikuus hukkus samuti autoõnnetuses üks mu sõbranna tuttav Anneli, kes oli ainult 24 aastat vana ja kellel oli kolmeaastane tütar, kes õnneks endale väga hea võõrasema sai. Nii Luise kui ka Diana parimal sõbrannal Annikal (minu endisel naabril) on praegu väga raske ning me peame teda väga palju toetama. Tema ning ta õde on mulle telefonis nii palju informatsiooni andnud, et mul on tunne, nagu oleksin ise seal viibinud. Iga asi pidi millekski hea olema, kuigi antud juhul ma seda küll ei arva.

Elu on kohutavalt ebaõiglane. Luise oleks kuu aja pärast saanud 15.

K. Haapsalust

Usun, et kõik lugejad tunnevad koos meiega kaasa Luise vanematele ja jätavad mõttes Luise hukkumispaika lille või küünla. Raske on ka kõigil tüdruku klassikaaslastel ja sõpradel. Leidub lapsi, kelle elu- ja mõtteviisi võib selline löök aastateks raskemeelseks muuta. Küsime psühhoterapeut MAIRE RIISILT, kas Eestis leidub kohta, kust võiksid leinamuredes noored abi otsida?

Maire Riis:

Arvan samuti nagu K., et lastega juhtuvad õnnetused ei ole millekski head. Lähedase surm on valus ka väga tugeva iseloomuga täiskasvanutele, kuid lapse surm - eriti vägivaldne, kellegi pahast tahtest tekitatu - võib tekitada eakaaslastele hingetrauma pikkadeks aastateks, vahel koguni terveks eluks... Iga inimene on erinev - mõned nn. "võilillelapsed" näivad viletsatest elutingimustest ja kõigist raskustest välja tulevat tervena, kuid mõnedel võivad tekkida tõsised tervisehäired - nii vaimsed kui kehalised - , mõni laps muutub ema või isa kaotades agressiivseks, mõni hakkab tarvitama alkoholi ja uimasteid ja satub "kurjale teele". Rootslased on uurinud, kuidas mõned "võilillelapsed" on vaatamata traumadele siiski säilitanud elujõu ja optimismi, - selgub, et neil lastel on läheduses olnud VÄHEMALT ÜKS INIMENE, keda usaldada, kellele toetuda.

1994. aastal, parvlaev Estonia katastroofi ajal, olin psühhoterapeudina valves ja tundsin oma abitust, kui pidin rahustama ja lohutama paljusid, teiste hulgas üht väikest last, kes teadis, et tema ema oli "selles laevas, mis keset ööd ümber läks". Midagi sellist polnud Eestis enne juhtunud ja puudus igasugune ettevalmistus kriisiabiks. Meile tulid appi paljud välismaa asjatundjad - kõige rohkem õppisime norralastelt, rootslastelt ja taanlastelt. Rootsi lasteorganisatsioon Rädda Barnen aitas meil käivitada ka laste jaoks kriisiabi toetusgruppe. Kogusime rühmadesse lapsed, kelle lähedased olid hukkunud, teades, et hingevalus mõistavad üksteist kõige paremini need, kes on samasugust õnnetust kogunud. Peamine on see, et leinaja ei tunneks end mahajäetuna, vaid mõistaks: ma ei ole ainus, kellega selline õnnetus on juhtunud!

Sama põhimõte on tähtis ka praeguse laste ja noorte kriisiprogrammi töös. Kuigi enamal jaol meist on ilus lapsepõlv, leidub kõikjal ka selliseid lapsi, kelle vanemad on hukkunud autoõnnetuses, teinud suitsiidi, mõrvatud, surnud ravimatu haiguse tõttu, ning paljud ei leia hingerahu õe, venna, sõbra või klassikaaslase surma tõttu. Sageli muutuvad leinavas peres suhted hapraks: igaüks süveneb oma kaotusvalusse ega märka enda kõrval teisi.

Meie kriisiprogrammi raames toimuvad alates 1995. aastast laste ja noorte leinatoetuslaagrid. Nüüdseks on meie laagritest läbi käinud 300 last. Eksib see, kes arvab, et tegemist on kurbade üritustega: nendes laagrites toimuvad diskod, karnevalid, matkad ja spordivõistlused nagu tavalistes lastelaagrites, erinevus on ainult selles, et kogenud psühholoogide ja pedagoogide abiga õpitakse üle saama oma hingetraumadest, ületama tumedaid hirme ja teiste omasugustega muresid jagama. Ühesõnaga: õpitakse ise enesega toime tulema. Kahtlemata ei saa ükski psühholoog või pedagoog olla lapse jaoks parem ja lähedasem kui oma ema või isa - kuid psühholoogile kõneldakse tihti selliseidki asju, mida kodustele rääkida ei julgetaks. Igaüks teab, kui kergeks võib enesetunne minna, kui oled mingi raske probleemi südamelt ära rääkinud. Mõnikord aga ei leia lihtsalt sõnu, liiati leidub neidki, kellel pole kombekski pikalt kõnelda - neid aitab tihti jalule tõusta kas või teiste ärakuulamine.

Katkine sõrm või väljaväänatud põlv torkavad silma ja neid on kerge terveks teha, hingehaavad, millele tähelepanu ei pöörata, võivad aina kasvada ja vaevata elu lõpuni.

Niisiis: kui su sõber, naaber või klassikaaslane kannab hingel rasket leinavalu, siis võiksid soovitada tal kontakti võtta: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Kes soovib tutvuda programmi koduleheküljega, leiab selle netiaadressil: www.lastekriis.ee.

K-le ja ta sõbrataridele soovitaksin hingevalust ülesaamiseks üksteisega oma murest kõnelda ja ka Luise vanemaid toetada oma heade sõnade ja meenutustega.

Maire Riisiga vestles Leelo Tungal.

Vaata kindlasti ka lahedaid laagripilte meie galeriis! »

13.a. tüdruk

Mina kaotasin enda ema, ning ei julgenud siia laagrisse tulla. Kui mul oli juba piisavalt julgust, tulin. Kohtusin siin enda praeguste parimate sõpradega siis, sain ka suurest leinast üle ja sain meeletult naerda. Laagries on meeletult palju teha, sõbralikud inimeseds ja huvitav õppida.

Ma ei taha enam koju minna. Tule ikka! Sa võidad siin väga palju

Liis, olen 12.a

Mina olen Liis, olen 12.a. olin ka siin laagris. Siin on ÜLITOREDAD inimesed, lahedad üritused ja siin õpid oma tunnetest paremini aru saama ja nendest rääkima. Siin saab palju nalja... Minule siin meeldis. Sa võid ju algul mõelda, et sa ei taha siia tulla, sa ei tea kedagi, kardad üksi jääda, aga siia tulles kohtud sa paljude toredate grupijuhtide ja sõbralike lastega. Pärast ei taha sa siit enam ära minna. Siin on ka grupitööd, kus oled endavanuste lastega ja grupijuhtidega nimng räägite paljudest ühistest asjadest, mis teid aitab endast paremini aru saada. Mina ütlesk, et Superlaager, Superinimesed!

Riina

Hei Laagrilaps! Siia jõudes oled sa kindlasti hirmul, aga see kõik läheb veel üle. Usu mind. Kui mina siia platsile jõudsin, oli tunne, et tahaksin koju tagasi joosta. Aga kohe alguses tulid teised laagrilapsed minu juurde ja tervitasid rõõmsameelselt. Peale esimest päeva tekib juba tunne, et tead kõiki palju aastaid. Siin on nii põnevad töötoad, ja kui oled pallimängija, leiad ka kindlasti tegevust. Kossuplats on super.
Samuti on siin kaunis loodus. Ka kokatädid on toredad, teevad head toitu jne. Aga kõige paremad on teie grupijuhid.
Ühesõnaga ole mõnus ja TULE kindlasti.

15.aastane tüdruk

Kallis sõber. Kui sinul juhtub midagi sellist soovitan sellest kindlasti rääkida ja väga tore oleks sul tulla siia laagrisse kuna siin on niipalju sinusuguseid ja siin sain ma rääkida kõigest. See laager oli mulle väga toetav. Samas ka leidsin, et mul on siin palju uusi sõpru. Kui sa räägid sellest kellegile hakkab sul palju kergem ja sa enam ei muretse kõige pärast nii palju. Kuigi mina ei tahtnud siia laagrisse algul tulla, sain ma ikka lõpuks aru, et see oli hea, et ma tulin ja läbisin selle teekonna, sest hea on rääkida oma muredest sellele, kes saab sellest aru

Inga, 12

Ole julge, see on väga tore, lõbus laager! Sõbrad hoiavad ja aitavad, kui sul mingi mure on. Algul on sul jah, et oled nii häbelik ja kardad, aga lõpus, kui ärasõit on, siis sa ei taha enam siit ära sõita.

Kenar, 11

See on väga tore laager. Enne ma väga ei tahtnud siia tulla, aga nüüd ei tahtnud ära minna.

13.a.poiss

Tere, ma soovitan nendel lastel siia laagrisse tulla kellel on keegi peres surnud, sellepärast, et siin laagris lähevad tunded paremaks. Siit laagrist saab hästi palju sõpru. Need lapsed kes siin laagris käivad on head inimesed. Ma soovitan tõesti teil siia laagrisse tulla, sest see on hea laager

Sinu laagrisoovitaja 13.a. Tüdruk

Ma või vanduda, et sellest laagrist on palju kasu. Siin on palju lõbusid tegevusi, võid leida mitmeid sõpru ja grupitöö polegi tegelikult nii hull, kui tundub. Alguses olin minagi veidi pelglik selle laagri kohta, et see võib välja kujuneda „mase-laagriks“, aga see pole üldse nii. Ühesõnaga, mina seda laagrisse tulekut ei kahetse ja tuleksin igal juhul tagasi, kui vaid võimalust oleks. Naudi seda laagrit iga hinnaga, see on tõesti hea! Kõike paremat soovides!

Sander, 17

Tere! Soovitan väga tulla siia laagrisse, kuna siin toimub nii palju huvitavaid tegevusi ning leiab ka palju uusi sõpru. Kõik siin on sõbralikud ning iga päev saab palju aega toredalt koos teistega veeta.
Vabandust, kui kiri tundub liiga lühike, aga pigem tule ise kohale. Pole mõtet pikalt jutustada, et seda laagrit kogeda, tuleb see ise ette võtta.
2010/2011 aastate laagriline vanemate poiste grupist

Kaspar, 14

Ma soovitan seda laagrit kõigile. Esimene päev on küll imelik, nagu ikka laagrites. Sa ei tea kedagi ja hoiad rohkem oma ette. Aga alates teisest päevast on kõik super.
Seltskond on super ja nalja saab kõvasti. See ühtsus ja suhtlus on lihtsalt imetlusväärne. Laagris käib ka palju külalisi ja loomulikult TV3. See laager mitte ainult ei aita sind vaid siin olles sa nagu unustad selle juhtunu ja veedad lihtsalt lõbusat aega laagrist leitud sõpradega. See laager on täiesti mega ja grupijuhid on ka toredad ja nalja nad juba teha oskavad. Ei möödu ühtegi päeva, millal nalja ei saaks. Have fun!

Karl, 15

Tulge kindlasti siia laagrisse. See on väga hea koha peal kuna päike paistab rohkesti. Alguses võib teil olla väga võõras, kuid hiljem, kui julgust kogub aina juurde, siis hakkab jutt jooksma. Inimesed on erinevad ja siin saad oma vanuselistest kõvasti teada. Mina ise olin laagris alguses väga vaikne ega suhelnud eriti aga mida rohkem lõpu poole, seda aktiivsemaks muutusin just suheldes nii poiste kui tüdrukutega. Siin on tore ja kõik on omavahel sõbralikud. Loodetavasti leiate teiegi palju uusi tutvusi. Kuna see laager tasub lõpuni käimist pigem ka seltskonna pärast.

Stephani Pille 16a.

Kui ma kuulsin laagri nimetusest, tundus see mulle väga imelik ja naljakas. Kuid leidsin endas julguse ikka siia tulla. Ma saim aru, et see on mu elu suurim „Bingo“, sest leidsin siit uusi sõpru, sain palju häid emotsioone ja ka abi, julgust. Selles laagris on tore, huvitav ning alati on kellega suhelda ja kellega näiteks jalkat mängida.
Tõesti soovitan seda laagrit! Sul on alati võimalus siit ära sõita, aga lihtsalt proovi ja tule!

Kert, 17a

Leinalaager ei kujuta endast sellist kohta, kus lapsed istuvad ringis ja räägivad nuttes mis neil juhtus. Jah, siin on grupitöö, kus juhtunust räägitakse, kuid see ei kujuta endast midagi hullu.
Siin on alatasa midagi teha. Päeval võib mängida jalgpall, korvpalli või sõpradega kaarte. Iga päev toimub siin vahva üritus. Grupijuhid on siin väga vahvad. Nendega saab alati ja ükskõik millest rääkida. Minule endale meeldis see laager väga ning soovitan seda ka tesitele, kes on lähedase kaotanud.

Timo, 17 a

Alguses on esmamulje petlik. Laagri juhatajad on väga lahedad ning on välja mõelnud igasuguseid asju, mis panevad sind südamest naerma. Grupitöö ajal ära karda välja öelda asju nii nagu nad tegelikult on. Tõde, jah, teeb haiget, aga sellega leppimine ja arusaamine teeb ainult head.
Sa tutvud siin laagris inimestega, kellega tahaks elu lõpuni lähedasi suhteid hoida. Kui on võimalus, miks siis ka mitte. Kuigi minu probleemid olid leidnud lahendust, meeldis mulle siin väga ning on inimesi, kellega ma hoian sidet veel mitu aastat. Unusta. Naerata. Mäleta.

Minu nimi on Gerda-Liz ja olen 10-aastane.

Ma tean, et alguses on laagris raske harjuda aga pärast ei taha sa sealt ära tullagi, sest siin on nii head inimesed ja väga ilus koht. Siit leiad kindlasti endale palju uusi sõpru. Siin tehakse väga lahedaid mänge. Kui on mõni mure, siis leitakse sellele kindlasti mõni lahendus. Mul suri isa ära, aga elu läheb edasi ja peale laagrit polekski nagu midagi olnud. Meil käisid isegi superstaarid külas mis oli laagri lahedam osa. Ja, kui aus olla, siis superstaarid ei tahtnud ise ka ära minna.

Lisett, 11 aastane

Jou, minu arust on see laager hästi tore. Algul ma natuke kartsin aga pärast enam mitte. Ja siin on hästi palju toredaid sõpru. Sul ei ole mõtet karta, sest siin on nagu mega lahe. Mina sain siit väga palju sõpru.
Minul on surnud ema ja isa. Isa suri vähki ): Aga emal ma ei osakagi täpselt öelda. Ma olen 11-aastane. Ma olen käinud paljudes laagrites, kuid see laager on mu lemmik. Siin on palju lahedaid üritusi. Grupijuhid on ka väga toredad ja toit on maitsev. Meil käisid siin külas ka superstaari finalistid. Nendega oli hästi lahe.
Mu nimi on Lisett. Ma olen 11 aastane. Ma olen praegu väga kurb, et pean siit laagrist ära minema.

Laagrilaps

Arvatavasti oled natuke hirmunud või kahtlustav selle laagri suhtes. Mina igatahes olin. Minu jaoks tundus see algul väga masendav ja kurb, kuid juba esimesel päeval sain aru, et tegelikult on see üks hiiglama vahva ja naljakas laager. Kui mulle sellest laagrist räägiti, siis mulle tundus, et ma ei vaja seda laagrit, sest ma sain isa surmast kiiresti üle, kuid ikkagi nõustusin.
See on parim laager, kus ma käinud olen!

Merily

Minu nimi on Merily. Ma olen 10-aastane. Mulle meeldib see laager väga! Ma loodan, et sulle hakkab see laager ka meeldima. Algul, kui mina siia tulin, kartsin natuke, kuid kohe kui olin siin tuli julgus tagasi. Sina ära karda midagi. Siin on jube tore. Mul on surnud ema, aga kui siia tulin siis tundsin nagu midagi poleks sellega seoses olnud. Kõigil teistel oli ju ka keegi surnud. Soovitan sul siia tulla. Ole tubli!

Leevi, 11 aastane

Tule siia laagri. Mulle meeldis siin laagruis. Siin saab mängida palli ja teisi mänge. Siin saad oma murest lahti.

13a. poiss

Kui minule räägiti sellest laagrist, ütlesin kohe ei, sest kartsin tulla. Aga kui käisin ühe laagri grupijuhiga rääkimas, ja ta rääkis mulle, mis siin kõik tehakse, ütlesin kindlalt jah. Soovitan Teil sama teha, sest see laager on väga tore ja huvitav. Te leiate siit väga palju uusi sõpru, ärge mõtelgegi kas tulla või mitte, lihtsalt tulge.

13.a. poiss

See laager on siin mind ja ka teisi aidanud, ma soovitan seda laagrit ka sulle. Siin on palju tegevusi, siin on väga head nn kasvatajad kes hoolitsevad sinu eest hästi. Ma arvan, et see laager aitab sind, et sa ei tunne nii palju kurbust kui alguses, mind see laager aitas. Ja ma väga loodan, et ka teile meeldib see siin, alguses võib tunduda hirmus, kuid ajapikku sa saad sellest kõigest siin kasu, soovin edu!

13.a.poiss

Tere järgmine laagrilaps! Ma soovitan sul väga siia tulla, sest siit saad omale uusi sõpru. sa saad siin rääkida oma mured südamelt ära, sind toetatakse siin. Te käite siin ka suvel ujumas. Siin on palju töötubasid ja lahedaid üritusi. Ühesõnaga, sul on siin väga palju tegevust ja rõõmu.

13.a. tüdruk

Sa kindlasti kartisd siia laagrisse tulla, ka mina kartsin natukene.
Siin laagris olen mina viimast päeva ja ma võin öelda, et see laager aitab väga palju. Siin laagris on kõik ühesugused. Ma võin veel öelda, et siin laagris toimub koguaeg midagigi, nii et igav siin ei ole. Loodan, et see kiri julgustab sind natukenegi. Siit laagrist leiad liasks veel palju uusi sõpru. Toredat laagrit!

Artikkel ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu”, 2014

TEKST: Ulvi Tüllinen.

Lapsele ei saa olla midagi valusamat, kui vanema surm, sest ema või isa kaotus viib lapselt kõige olulisema – turvatunde. Kuidas saab
vanem aidata oma last sellises keerulises olukorras, kui tal endalgi pind jalge alt kadumas?

Ulla(45) tütar Stiina (6, nimed muudetud) oli aasta ja viie kuune, kui Ulla mees ootamatult suri. Suur ja tugev mees hakkas parajasti ühel tavalisel argipäeval kodus köögi poole minema, kui kukkus järsku pikali ja hakkas oksendama vereklompe. „Tormasin, laps süles, vaatama, mis juhtus. Õõvastavat pilti nähes haarasin telefoni, et helistada kiirabisse. Siis jooksin laps ühes, telefon teises käes, naabrite ukse taha, et neilt abi paluda. Samal ajal käskis kiirabi telefoni teel valvata meest, et ta selili ei keeraks, kuna see toonuks kaasa lämbumisohu. Mees oli põrandal meelemärkuseta, ümberringi veri. Laps mu süles oli täielikus hüsteerias ja röökis, kuid jätta teda kuhugi polnud. See oli kohutav,“ meenutab Ulla 5-aasta tagust hetke, mis ei taha siiamaani kuidagi ta mälupildist kustuda.

See jäigi lapsele viimaseks kohtumiseks isaga. Kui Ulla järgmisel päeval oma elukaaslast haiglasse vaatama läks, oli Ülari juba intensiivravi osakonda viidud ja enam rääkida ei saanud. Ainult pisar veeres ta vasakust silmanurgast, kui naine palatist lahkus. Päev hiljem teda enam ei olnud.

Ehkki Ulla usub, et mees ise aimas oma terviseprobleemide tõsidust, tuli see naisele täiesti ootamatult. „Ta oli minu teada täiesti terve inimene. Sportis, sõitis jalgrattaga. Ma ei olnud selleks absoluutselt valmis. Justkui oleks ta kiirteel liiklusõnnetuses ootamatult hukkunud. Ju ta tahtis mind säästa...“, ohkab Ulla. Naise jaoks muutis juhtunu eriti traagiliseks see, et elu katkes just kõige ilusamal hetkel, kui kõik pidi olema alles ees. Nad olid Ülariga teinud plaane – pidada koos oma juubeleid, saada veel üks laps... Kuid hetkega muutus kõik. Unistused purunesid, laps ja ema jäid ilma kõige kallimast.

Ulla, kes oli veel lapsehoolduspuhkusel, pidi minema päevapealt tagasi tööle, et ennast ja last toita, sest sääste ei olnud nad jõudnud koguda. Leinamiseks Ullal aega ei jäänud, sest algas „orav rattas“ elu – laps lasteaeda, ise tööle, siis poodi, seejärel lasteaeda ja õhtul puruväsinult koju. Nii päevast päeva. Last polnud kusagile jätta kasvõi paariks tunniks, sest Ulla enda vanemad elasid maal, mehe õed ja lapsed eelmisest abielust hoidsid tast eemale, pidades Ullat „patuseks naiseks“, kes oli abielumehe pere juurest „ära meelitanud“. Ainsad Ulla mehepoolsed sugulased, kes Ullast ja Stiinast hoolisid – mehe vanemad, surid üsna varsti peale Ülari surma. Nii ei jäänud lapsele isa poolt ühtki lähedast.

Mälupilt, mis ei kustu

Ulla tundis peale mehe surma enesel suurt süüd lasuvat, kuna ei teadnud, kuida sellises olukorras lapsega käituda, kuidas talle abiks olla nii, et talle isa surma nägemisest eluaegset traumat ei jääks. Ehkki tütar on öelnud, et ta isa kukkumist ja põrandal vereloigus lebamist enam ei mäleta, kardab Ulla, et see on kuhugi tema sisemusse sügavale talletunud ja ühel hetkel võib see valusalt pinnale kerkida.

Vaevu pooleteiseaastane Stiina muutus peale isa surma hoopis teistsuguseks lapseks. „Varem alati naerusuise lapse pilk oli nüüd kurb ja hajevil, selles oli kogu aeg sõnatu küsimus issi kohta,“ meenutab Ulla. Veel pikka aega läks tüdrukuke igal õhtul emme-issi voodi juurde, tõstis tekiääre üles ja kehitas õlgu, justkui arutledes: „Kus issi on?“ Selles kohas, kus isa tol viimasel kodusoleku päeval maha kukkus, ta alati peatus hetkeks, kehitas õlgu ja ütles: „Ai-ai, issi kukku“. See oli tema kehakeele küsimus emmele, kuhu issi läks? Ulla läks tütrega maale ema juurde kord nädalaks, kord paariks, et laps hirmsa mälupildi unustaks, kuid ka see ei aidanud. Koju tulles läks tütar taas samasse kohta ja ütles: „Ai-ai, issi kukku“.

Traumaterapeudi, laste leinalaagrite korraldaja Maire Riisi sõnul on antud juhtumi puhul tegemist väga keerulise olukorraga, sest kui väike laps näeb pealt oma lähedase inimese traagilist surma, põhjustab see talle trauma, mis ei pruugi jääda küll emotsionaalsesse mällu, küll aga võib talletuda kehamällu ja hakata mõjutama inimest alles aastaid hiljem. „Tihti käitume me teatud olukordades meile eneselegi mõistetamatul viisil. See kõik tulenebki sellest, et meie elus on aset leidnud trauma, mis on jäänud peale sündmust käsitlemata,“ selgitab Riis, kes on tegelenud laste traumateraapiaga juba Estonia hukust saadik.

Antud juhtumi teeb Riisi sõnul eriti keeruliseks see, et lapse emale ei jäänud peale mehe surma ühtegi lähedast inimest, kes oleks olnud talle toeks. „Millises seisus on peale sellist üleelamist lapse kõrvale jäänud lapsevanem ise, kas partneri kaotanu ise leiab endas jõudu ja aega leinamiseks, kas ja kuidas ta suudab lapsele tuge pakkuda, aga ka see, kui palju on toeks teised sugulased ja lähedased – kõik see mõjutab last.“ Sageli võib Riisi sõnul juhtuda, et üksi jäänud lapsevanem võib muutuda ise depressiivseks ja ei suuda lapsele toeks olla ning koduse emotsionaalse õhkkonna järsk muutus võib tõsiselt raputada lapse senist turvalist maailma.

Ullalgi oli peale mehe surma väga keeruline aeg. Ainus, mis teda kõige sügavamasse musta auku kukkumast hoidis, oligi laps. „Tema ongi olnud minu elu mõte kõik need viimased aastad,“ tunnistab Ulla. Muremõtted pole aga päris kadunud Ulla peast siiamaani – hirm tuleviku ja hakkamasaamise, lapsele isa surmast tekkinud trauma ja enda tunnete pärast. Nutt tikkus peale kogu aeg, tööl ja lapse nähes ta nutta ei tihanud, kuid kui üksi jäi, lahistas seni, kuni taas kergem hakkas.

Kuidas rääkida surmast?

Mis tähendab üldse leinamine, jõudis Ullale pärale alles aasta tagasi, kui ta otsustas aja maha võtta ja töölt ära tulla. „Sain ühtäkki aru, et lapsele on vaja vähemalt ühte elus ja tervet vanemat. Lapsel oli tekkinud paaniline hirm, et äkki suren mina ka ära. Ta oli mulle mitu korda öelnud, et on ju, emme, sina ei sure,“ räägib Ulla. 

Alguses peale mehe surma vältis Ulla lapsega isa surmast rääkimist. Ta käis tütrega surnuaial nagu peenramaal. „Riisusime, istutasime koos lilli, ma ei öelnud talle kordagi, et siia on issi maetud.“ Siis aga suri ära nende koer. Algul ei julgenud Ulla seda tütrele öeldagi. Kartis, et üks kaotus teise otsa paiskab lapse tundemaailma päris segi ja ütles, et kutsu läks metsa. Aga laps ei leppinud sellega ja lõpuks tuli Ullal viia tütar metsa, et näidata, kuhu koer on maetud. Stiina arvas, et võiks ju kutsu välja kaevata ja vaadata, mismoodi ta seal tudub. Tol hetkel mõistiski Ulla, kui oluline on lahkunuga hüvasti jätmine ja surmast ausalt rääkimine. Tal on tuline kahju, et Stiinal ei olnud võimalust isa matustel olla ja temaga vähemasti mõttes hüvasti jätta, sest Ülari tuhastati.

Praegu, kui Ulla isa, Stiina vanaisa, on väga raskes seisus, on Ulla mõelnud, et ta peaks hakkama last juba varakult surmaks ette valmistama, sest teab, et kõige traumeerivam on surm, mis külastab sind täiesti ootamatult. Nüüd on nad rääkinud tütrega omavahel nii jumalast, teispoolsusest kui hingede rändamisest. „Olen vahel öelnud, et on olemas inglid ja et äkki issi vaatab sind kusagilt ülevalt pilvede pealt. Kui aga oleme läinud koos tütrega surnuaiale, siis ta vaatab üles pilvede poole ja ütleb, et ta küll ei näe seal pilvede peal issit.“
Ulla teab, et surmast tuleb rääkida ja suremise kohta ei tohi valetada, kuid kuidas seda teha nii, et väike laps, kellel on aja kulgemisest täiesti teistsugune arusaam, kui täiskasvanutel, selle ees hirmu ei tunneks?

Maire Riisi kogemus näitab, et paljud täiskasvanud, soovides lapsi kaitsta, lohutavad end mõttega, et väikelaps ei saa aru ei surmast ega suremisest. Mõnel juhul väldivad nad teemal lapsega rääkimist, kuna neile näib, et hoolimata juhtunust tulevad lapsed päris hästi toime. Teistel juhtudel võib vältimine olla tingitud täiskasvanu abitustundest – nad ei tea, mida öelda, ega oska lapsele toetust ja abi pakkuda. „Nõnda võib ka hooliv lapsevanem või lasteaiaõpetaja jätta leinas lapse üksi suurde segadusse, mida kaotus kaasa toob,“ lausub Riis. „Kuid vaikimine ei aita last, vaid võtab talt ära võimaluse oma leina kellegagi jagada.“

Surmast rääkides ei tohi Riisi sõnul karta kasutada sõna „surm“. Surma võib selgitada läbi mitte-elamise: kui inimene elab, siis ta sööb, jookseb, naerab, hingab, tema süda lööb. Kui inimene sureb, siis tema keha lakkab töötamast, mis tähendab, et ta ei saa enam hingata, süüa, rääkida. Ta ei saa ei mõelda ega tunda. Oluline on rõhutada, et surnu ei tunne valu.

Paljud vanemad leiavad Riisi sõnul lohutust sellest, kui saavad rääkida ka hingest või öelda, et surnust saab ingel. Mõni vanem piirdub vaid surma vaimsest poolest rääkimisega., kuid oluline on rääkida ka surma füüsilisest poolest, muidu ei saa laps aru, et see, kes suri, ei saa enam tagasi tulla ega ellu ärgata.
„Väikelaps mõistab taevasse minekut sõnasõnalises tähenduses ja võib esitada väga palju küsimusi: kuidas lahkunu taevas süüa saab, kes tema eest hoolitseb, kuidas ta sealt alla ei kuku, kas me saame teda näha, kui lennukiga sõidame jne,“ selgitab Riis. Selgitades seda, mis surnu kehast saab (pannakse kirstuga mulla alla), tuleb Riisi sõnul lapsel aidata aru saada ka sellest, kuidas saab inimene olla kahes kohas korraga – mulla all ja taevas pilve peal. Kehast ja hingest sobib rääkida läbi konkreetse kujutluse. Näiteks kuidas kookonist koorub liblikas: liblikas (hing) lendab taevasse ja kookoni tühi kest (keha) jääb maha.

Rääkimisel soovitab Riis eelistada lihtsust ja tõde. „Täiskasvanu peab arvestama, et väikelapsed mõistavad asju väga konkreetselt. Lapsele tuleb seletada kindlasti ka seda, mis oli surma põhjus.“

Laps ei mõista veel, mida surm tähendab

Tookord, peale mehe surma, tundis Ulla end nii saamatuna tütrele issist ja surmast rääkides, et läks abi otsima perenõustaja juurde. Nõustajalt küsis Ulla tol korral ka seda, et kuidas on mõistlikum käituda, kas näidata lapsele issi pilti ja rääkida temast või lasta tal unustada. Psühholoog soovitas tal proovida nii ühte kui teist varianti.

Ulla ongi proovinud mõlemat - vahel paneb ta pildid silme alt ära ja teinekord võtab jälle välja ja räägib tütrele isast – mälestusi nende kolme aastasest kooselust ja sellest, kuidas issi tütart hoidis ja armastas. „Sa oled suure armastuse vili, sa olid väga-väga oodatud. Usun, et see suur armastus annab sulle terveks eluks jõudu,“ on Ulla tütrele mitmeid kordi öelnud. See teadmine annab talle endalegi jõudu edasi elada.

Isa piltide vaatamine on aga Stiinat nii mõnigi kord aga segadusse ajanud. Pärast seda on ta näinud mõnda issi sarnast meest kas siis tänaval või telekas ja küsib siis täiesti ootamatult: „Emme, miks ta meid maha jättis?“ Kui Ulla üritab selgitada, et see ei ole issi, see on lihtsalt sarnane inimene, ei taha tüdruk seda uskuda, vaid loodab ikka edasi, et äkki issi on elus ja tuleb tagasi.

Ulla arvates ei tee tütar veel päris vahet, mis on surm, mis on ära minemine, ehkki ta on seletanud lapsele mitmeid kordi, et kui inimene sureb, siis ta ei tule enam kunagi tagasi. Mille peale Stiina ükskord ütles: „Tuleb küll tagasi. Siis kui meie ära sureme, siis me saame ju issiga kokku jälle“.“

Maire Riisi sõnul ei ole laste jaoks piir suremise ja lihtsalt äraminemise vahel veel päris selge. Nende meelest on surm justkui ajutine nähtus: me elame, sureme ja elame jälle. Väikelapsed võivad küll kasutada sõna „surm”, kuid nad ei mõista täielikult selle tähendust. Lapsed annavad oma küsimustega märku, et nad ei saa aru surma lõplikkusest: „Isa on juba nii kaua ära olnud. Millal ta tagasi tuleb? Ta lubas minuga palli mängida.”

Seetõttu peab Riisi sõnul täiskasvanu selgitustega ka üsna ettevaatlik olema. Näiteks lause „Albert kaotas oma ema.” võib panna väikese lapse teda taga otsima ja samas imestama, kuidas saab nii suurt inimest ära kaotada. Kõige tavalisem paralleel, mida täiskasvanud surma kirjeldamiseks toovad, on pikk või igavene uni. Sellise kirjelduse nõrkuseks on, et lastel võib tekkida hirm – kui nad lähevad ühel õhtul magama, siis ei ärka nad enam kunagi.

Ka see, kui öeldakse, et keegi sõitis kaugele reisile, ei lohuta ega aita last. „Last jääb piinama mure, miks teda maha jäeti ega öeldud isegi hüvasti. Samas võib laps jääda ootama, millal eemalviibija tagasi tuleb ning imestada, miks kõik nutavad, kui tegemist on üksnes reisiga,“ räägib Riis. Ta soovitab olla ettevaatlik ka selliste lausetega, nagu: „Vanaema suri, sest ta oli haige,” sest mõni laps võib sellest teha kaugeleulatuvaid järeldusi ning arvata, et iga haigus, ka külmetushaigus, on ohtlik ning temagi võib ära surra, kui ta haigestub. Kui haigus on surma põhjus, siis peab kindlasti kaasnema ka täpsem seletus (näiteks: väga raske haigus, arstid ei saanud teda enam terveks teha jm).

Väike laps võib veel mitu kuud hiljem pärida surnud inimese järele. Tema arusaamine, et too ei tule tagasi, saabub vähehaaval. Laps kogeb ikka ja jälle temale lähedase inimese puudumist oma igapäevases elus: „… issi surnud, issit pole; issi surnud, issit pole; emme siin”. Täiskasvanu saab aidata lapsel mõista, et surnu ei tule tagasi.

Kuidas vabaneda hirmudest?

Alles hiljuti lausus Stiina lasteaias hommikul ema ära saates: „Emme ära mine ära, ma tahan koos sinuga siin olla“ või siis kui Ulla pidi minema kodust ära ja laps jäi vanaema juurde, hakkas tütar nutma ning hoidis emast kramplikult kinni. „Ma näen, et tal on paaniline hirm, et võib ka minust ilma jääda“. Pisut rahustas tütart see, kui Ulla kinnitas iga kord hommikul lasteaiast lahkudes tütrele: „Ma tulen sulle õhtul järele.“ See tekitas temas kindlustunnet ja laps jäi rahulikult maha.

Maire Riisi sõnul on Stiina käitumine selles olukorras üsna tavapärane. „Väikesed lapsed võivad hakata kartma vanemast lahutamist. Nad nõuavad täiskasvanu pidevat tähelepanu, klammerduvad tema külge sõna otseses mõttes, käivad tal sabas, ronivad ööseks tema kaissu. Nad kardavad, et kui on vanemast lahus, siis juhtub kas nende enda või vanemaga midagi halba. Mõned lapsed ei suuda enam keskenduda mängimisele või muudele tegevustele, nad võivad tõmbuda teistest lastest eemale, tunduda osavõtmatud, rusutud ja kurvameelsed. Lapse lein võib avalduda ka sel moel, et ta käib toast tuppa ja otsib kadunut.“

Turvalisustunde seisukohalt on Riisi sõnul väga tähtis säilitada lapse elus igapäevased rutiinid, eriti need, mis on seotud söömise, puhkuse ja vaba aja harrastustega. Oluline on, et laps sööks korralikult ja puhkaks piisavalt. Lapsele peaks jätma võimaluse olla koos sõpradega, kes toetavad ja on talle tähtsad. Kui lapsed ei tea, mida oodata, siis hakkavad nad muretsema. Samuti soovitab ta vältida pereliikmete lahusolekuid. Vanem võiks teha lapsega koos midagi lihtsat ja meeldivat: lugeda raamatut, kuulata muusikat, jalutada jne. Lapsi võiks julgustada kirjutama päevikusse oma mõtteid ja tundeid.

Kindlasti peaks vanem olema tähelepanelik ja jälgima, et laps ei käituks agressiivselt või ennastkahjustavalt. Kui midagi sellist hakkab silma, peab lapsevanem panema kiiresti ja selgelt piiri. Kui selline käitumine süveneb, siis tuleks pöörduda abi saamiseks kindlasti spetsialisti poole. Kõigile, kes on läbi elanud trauma, soovitab Riis aga eelkõige teha läbi traumateraapia. „Aga kõige tähtsam on, et igal lapsel on vähemalt üks hooliv täiskasvanu, kes oskab lapsega rääkida ka neist asjust, mille jaoks sõnu on raske leida.“

Mõnikord on juba neidki hetki, kui Ulla tunneb, et on juba päris tubli ja vapper ja saab hakkama. Sealsamas on teine hetk selline, kui kurgus olev kurbus ei lase enam hingata, nii raske on olla. Eriti siis, kui laps küsib jälle isa kohta. Ta näeb, kuidas see last vaevab, sest ta tunneb end teistest erinevana. Tütar võtab ema kaela ümbert kinni ja küsib: „Emme, miks teistel lastel on issi, aga mul ei ole?“

Siis soovitab Maire Riis vastata Ullal oma tütrekesele R. Jaloneni Ja K. Luohi sõnadega raamatust „Tüdruk, puu ja taevalinnud“: „Kuid teatud viisil on ta alati olemas. Kui me mäletame teda, on ta meie mõtetes. Me saame temast rääkida, meenutada asju, mida koos tegime, mida ta ütles või tegi. Saame vaadata pilte ja jutustada lugusid, ikka ja jälle.“.